Varajase lapseea trauma ja võimalused lapse abistamiseks
Artikli autorid:
Sandra Wieland, kliiniline psühholoog, Nõustamis- ja Teraapiakeskus, Victoria (British Columbia, Kanada)
Maire Riis, EMDR traumaterapeut, MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm tegevjuht
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö (5/2012)
Artikkel on ajendatud väga positiivsest järelkajast Kanada psühhoterapeudi Sandra Wielandi koolitusele augustis 2012, millest võttis osa 150 kasu-, hooldus- ja lapsendajapere vanemat ning asenduskodu kasvatajat. Kaasaegse, kiirelt areneva neuroteaduse avastused on aidanud palju kaasa traumade psühhoteraapia arengule, andes traumeeritud laste abistamiseks vajalikke teadmisi muuhulgas ka selle kohta, kuidas varajase lapseea trauma mõjutab nii lapse aju, närvisüsteemi kui lihaseid ning tema kiindumussuhte süsteemi. Seda teemat on eesti keeles käsitletud vähe ja sedagi juhuslikult. Katsume seda puudujääki veidi parandada. Omandatud teadmisi saame kasutada lapsevanematena, kasvatajatena või terapeutidena, et traumeeritud lapsi aidata.
Trauma mõju
Kui laps pääseb välja kaootilisest, hoolimatust või väärkohtlemisega seotud olukorrast rahu ja stabiilsust pakkuvasse hooldus- või lapsendajaperesse või asenduskodusse, oleme lootusrikkad: lõpuks ometi saab laps omale armastava ja toetava elukeskkonna, milleks tal on sünnipärane õigus. Miks juhtub siis nii, et need lapsed, mõni kohe algusest peale ja teine hiljem, pärast esialgset vaimustust, hakkavad oma uut kasvatajat lööma ja jalgu trampima, ütlevad, et sa oled halb ja mitte midagi nende heaks ei tee, poevad peitu ja ronivad mööbliesemete alla, nutavad ja klammerduvad sinu külge või vastupidi, jäävad ükskõikseks ja ei näita üles mingit huvi, kuigi sa näed palju vaeva, et korraldada neile toredaid seiklusi ja ajaveetmise võimalusi? Et seda mõista, tuleb vaadata mitte ainult olukordi, millest need lapsed on läbi käinud, vaid ka seda, kuidas need läbielamised on mõjutanud lapse aju, autonoomset närvisüsteemi ja lihaskonda.
Kui laps sünnib, reguleerib tema südamerütmi ja vererõhku ajutüvi (mis asub otse seljaaju kohal), erutust ja motoorikat – keskaju (mis on ajutüvest kõrgemal), emotsioonide töötlust – limbiline süsteem (aju keskosas) ja kiindumusmustri (ehk neuronaalsete võrgustike, mis talletavad esmase hooldajaga suhtlemise kogemusi) kujunemist – parempoolne otsmikusagar. Kui lapse kasvukeskkond varajases lapsepõlves on kaootiline, näiteks alkoholi või uimastite tarvitamise või koduvägivalla tõttu, siis need ajupiirkonnad saavad ülestimuleeritud – liiga palju erutust ja emotsionaalseid reaktsioone. Üleerutatud aju saadab kehale signaali, et ta on stressis, mille peale neerupealsed väljastavad kortisooli (seda kutsutakse ka stressi hormooniks), mis liigub tagasi ajju ja seiskab need ajupiirkonnad, mis vastutavad mõtlemise ja õppimise eest.
Kodu, kus valitseb kaos, pakub sageli ka väga vähe rahustavat, mistõttu erutuse ja motoorsete funktsioonide reguleerimise süsteem keskajus ei arene adekvaatselt. Sellises õhkkonnas kasvanud väikelaps kogeb ülisuurt erutust koos äkkviha ja ängitusega ning ta pole suuteline ennast maha rahustama. Kiindumussüsteem tema sisemuses on segi paisatud.
Mis aga juhtub äärmuslikus hoolimatuses üles kasvanud imiku või väikelapsega? Seesugustes kodudes jääb vajaka mitte üksnes rahustavatest, vaid ka ergutust pakkuvatest tingimustest. Sellises kodus kasvanud lapsel on puudulik võime üles näidata aktiivsust (huvituda mõnest tegevusest, tunda positiivset kiindumust), ning ka puudulik võime end erutuse korral maha rahustada.
Kaos ja hüljatus avaldavad mõju ka lapse autonoomsele närvisüsteemile, mis kontrollib südant, kopse, seedimist ja ainevahetust. Lapsel, kes on üles kasvanud keset kaost, nihkub autonoomse närvisüsteemi erutuse tase normaalsest tasemest kõrgemale (nagu toimuks tema sees üks pidev võidujooks). Selle tagajärjel on tema närvisüsteemil tunduvalt raskem tunnetest jagu saada, need kipuvad võimenduma, mistõttu laps on pidevalt häireseisundis ja tema mõtlemine ja reageerimine võib olla ebakohane, samuti kaldub ta kergemini kaotama enesevalitsust, sattudes jonni lainele. Kuna ta erutuse tase on juba niigi kõrge, siis pealtnäha väiksed asjad (nagu see, kui vanem ütleb „ei”) võivad lapse endast välja viia. Kuna laps ei ole võimeline end maha rahustama, kipub ta sageli minema tardumusseisundisse või kasutama dissotsiatiivset käitumist*, selleks et ülejõukäivast olukorrast tingitud talumatust seisundist pääseda. Kui aga laps on kogenud varajases eas hüljatust ja saanud ebapiisavalt ergutust, siis häälestub tema närvisüsteem normist madalamale erutuse tasemele (nagu oleks ta sisimas loid). Sellisel lapsel on vähenenud võime suhelda ümbritseva maailmaga ja temast võib jääda mulje kui lapsest, kes ei ole motiveeritud elus midagi saavutama. Sellise lapse närvisüsteem on nii madala erutustasemega, et tavalised tõsised ohusignaalid võivad tunduda talle vaid kergelt häirivatena. Seetõttu kalduvad sellised lapsed tegelema väga suure riskiga seotud tegevustega, et saada erutust pakkuvaid elamusi, kogeda midagi põnevat.
*Dissotsiatsioon ehk eraldamine – psüühiline kaitse, mille puhul laps eraldab teadvusest nii keha kui meele tasandil kõik traumeeriva olukorraga seotud halva – mõtted, tunded, kehaaistingud, mälestused. See aitab tal alles hoida toimimisvõimet muudes olukordades. See lapseeas kasutamiskõlblik toimetulekumehhanism võib täiskasvanuna muutuda tõsiselt segavaks häireks.
Niisuguse lapse puhul on vähetõenäoline, et ta õpib tagajärgedest, kuna tema närvisüsteem ei koge ebameeldivust sellisel määral, nagu teeks seda lapse normaalselt toimiv autonoomne närvisüsteem. Sarnaselt kaootilises kodus kasvanud lapsele ei oska ka hüljatust kogenud laps ennast maha rahustada ja võib kasutada tardumist või dissotsiatiivset käitumist oma sisemise süsteemi tasakaalustamiseks.
Rääkides lapse kehast ja lihaskonnast, siis kaose korral lapse lihased tõmbuvad kokku kas selleks, et põgeneda või vastu hakata. Seevastu äärmusliku hüljatuse korral ei saa lapse lihaskond mingit stimulatsiooni või saab kogeda vaid tuimust. Mõlemad kehahoiakud (nii valvelolek kui tuimus) talletuvad närvivõrgustikes ja saavad seega osaks lapse olemusest.
On veel mõned asjad aju kohta, mille mõistmisest võib kasu olla, kui laps tuleb elama uude kodusse. Ajus on nn peegelneuronid. Need neuronid peegeldavad tagasi seda, mida inimene näeb. Kui väikelaps näeb, et mänguasju võetakse õrnalt või inimesed kallistavad teineteist hoolival viisil, siis hakkavad tema ajus tööle neuronaalsed võrgustikud, mis kannavad endas võimet neid tegevusi samal viisil sooritada: see on justkui harjutamine, kuigi ainult jälgimise teel. Kuid see tähendab samuti ka seda, et kui väikelapse nähes loobitakse asju või keegi lööb teist inimest, siis lülituvad lapse ajus sisse nende tegevuste sooritamise võimet kandvad neuronaalsed võrgustikud. Need käitumisviisid oleksid justkui sisseharjutatud, ja laps on valmis neid käiku laskma. Need „sisseharjutatud” neuronid ei hakka tööle mitte siis, kui lapsele öeldakse, et ta midagi teeks või ei teeks – see juhtub vaid siis, kui laps näeb kindlat olukorda pealt. Laps tunneb ennast edaspidi mugavamalt koos inimestega, kes käituvad viisil, mis vastab tema sisemisele kogemusele („sisseharjutatud” neuronitele), kui inimestega, kes käituvad teisiti (hoolival viisil). See tähendab samuti seda, et väikelapsest, kes näeb pidevalt pealt, kuidas täiskasvanud tõukavad ja sõimavad teineteist, kasvab üles alguses vanem laps, siis teismeline ja lõpuks täiskasvanu, kes hakkab kas ise teisi tõukama ja sõimama või ootab seesugust käitumist teistelt. Kui see nooruk ja hiljem täiskasvanu selliselt käitub või kui ta saab ise seesuguse käitumise osaliseks, siis ta sees ei toimu mingit reaktsiooni, mis ütleks, et need käitumisviisid on väärad. Ta on väga aldis sattuma väärkohtlevasse suhtesse ja sellesse jääma.
Mälestused, mis on seotud enne kolmeaastaseks saamist õpitud faktide ja toimunud sündmuste kohta salvestatakse ajupiirkonnas, mida kutsutakse hipokampuseks ja neid säilitatakse tavaliselt inimese vasakus ajupoolkeras (see aju piirkond säilitab ja kasutab infot, mis on seotud kõne ja ajalise järgnevusega). Varajased mälestused, mis kujunevad esimesel kolmel eluaastal ja mälestused sündmustest, millega kaasnes tugev stress, salvestuvad aga teises ajupiirkonnas – amügdalas ehk mandelkehas (emotsionaalne mälu) ning neid säilitatakse tavaliselt paremas ajupoolkeras. See ajupoolkera säilitab emotsionaalseid assotsiatsioone: mälupildid, helid, lõhnad; kehalised aistingud; sensomotoorsed reaktsioonid, kuid seal ei leidu lugusid (sõnu) juhtunu kohta ega ka ajataju (mis ütleks, et kogemus leidis aset minevikus ja nüüd võib olukord olla teistsugune). Vasakus ajupoolkeras on küll sõnad ja ajataju, kuid puudub automaatne viis seostada neid kogemustega, mida säilitatakse paremas ajupoolkeras (varajases eas saadud või tugeva stressiga seotud kogemused). Kuna parema ajupoolkera mälestused ei sisalda sõnu, siis inimene ei pruugi isegi nende olemasolu teadvustada: tal lihtsalt tekib teatud olukorras mingi ebamäärane tunne, kusjuures see tunne võib olla väga tugev. Kui selles tundes on midagi negatiivset, siis on see hirmutav. Kui lapsele öelda, et ta on praegu väljaspool ohtu (vasaku ajupoolkera funktsioon), ei võta see temalt ära tunnet, et kodus on ebaturvaline olla (parema ajupoolkera funktsioon, mis kujunes välja varajases eas).
Kui juhtub midagi, mis millegagi meenutab varajast ebaturvalist kogemust (seda kutsutakse päästikuks/vallandajaks), siis isegi kui laps on hetkel väljaspool ohtu, tema aju registreerib ohu enne kui nn mõtlev aju jõuab meelde tuletada ja keskenduda tõsiasjale, et nüüd on ta turvalises olukorras. Laps reageerib samal viisil, nagu ta tegi seda varasemas ohuolukorras, st tal võib ilmneda samasugune traumareaktsioon: ta kas kaotab enesevalitsuse (tekib kontrollimatu jonnihoog) või ta tõmbub endasse/muutub dissotsiatiivseks. Laps kohtleb oma vanemat, hooldajat või kasvatajat nii, nagu see oleks väärkohtlev vanem.
Seega ka siis, kui pakkuda lapsele uut stabiilset ja tervet elukeskkonda, reageerib tema aju ikkagi vastavalt oma varasematele kogemustele. Uues kodus tuleb keskenduda mitte üksnes sellele, et pakkuda lapsele uusi vahvaid elamusi, vaid lapsele tuleb pakkuda sedalaadi kogemusi, mis jäid tema ajul vajaka. Rõhuasetus tuleb teha rütmilisele liikumisele, hingamisele, pilkkontaktile, õrnadele ja turvalistele puudutustele, toitumisele; sellele, et laps õpiks oma tundeid mõistma, juhtima ja neid väljendama ning turvalisust sisendavatele sõnumitele.
Lähemalt tuleb lapse abistamise võtetest ja võimalustest juttu ajakirja järgmises numbris. Enne aga veel ühest olulisest süsteemist, mis mõjutab lapse arengut, nimelt kiindumussuhte süsteemist.
Kiindumussuhte süsteem
Kui beebi sünnib maailma, on ta oma vanemast täielikult sõltuv. Lapse ja vanema vahel kujuneb eriline emotsionaalne side, mida nimetatakse kiindumussuhteks ehk seotuseks. Seotus on kaasasündinud, see mõjutab aju limbilise süsteemi ja parempoolse ajukoore assotsiatsioonide piirkonna arengut (Schore 2003). Seotus võimaldab lapsel otsida vanemalt lähedust, kaitset ning lohutust ebamugavuse või mure korral ning paneb aluse tema sisemisele emotsionaalsele turvalisusele ja eneseväärtuse tunnetamisele, mille toel laps saab hakata avastama maailma ning looma uusi suhteid.
Lapse esmane hooldaja, kelleks on tavaliselt ema (kuid selleks võib olla ka isa või vana-ema), peaks varajases lapsepõlves olema lapsele tähtsaim turvalisuse allikas. Ta peaks olema inimene, kes on püsivalt lapse jaoks olemas, tunneb ja rahuldab nii lapse bioloogilisi kui emotsionaalseid vajadusi ja aitab lapsel toime tulla kogemustega, millega see arenguliselt veel ise toime tulla ei saa. Sellisel juhul võime rääkida turvalisest seotusest. Turvalise seotuse korral reageerib vanem lapse nutule või naerule ja laps reageerib vanemale. Laps on harjunud sellega, et vanem on kättesaadav ja ta õpib minema tema juurde, kui ta vajab abi. Hiljem oskab ta vajadusel abi küsida ka teistelt.
Kiindumussuhe võib aga kujuneda ka ebaturvaliseks. Eristatakse kolme ebaturvalise suhte liiki: vältiv, ambivalentne või kaootiline (sh mitteeristav) seotus. Vältiva seotuse puhul jätab vanem korduvalt reageerimata lapse vajadustele (näiteks jätab pidevalt lapse nutma või tõmbub lapsest eemale, kui laps temalt lohutust otsib), justkui edas-tades lapsele sõnumit, et ta peab ise hakkama saama. Laps harjub sellega, et vanem ei ole talle emotsionaalselt kättesaadav. Ta õpib endasse tõmbuma, omaette toimetama ja mitte rea-geerima. Lapse vajadusi vältiv vanem on ilmselt ise kasvanud emotsionaalse „kõrbe” tingimustes ja ei oska pakkuda oma lapsele seda, mida ta vajab. Vältiva seotuse korral kasvab lapsest inimene, kes kaldub inimesi vältima ning loob õhkkonna, kus teised tunnevad ennast tõrjutuna. Hiljem on tagajärjeks see, temast hakatakse eemale hoidma.
Ambivalentse/vastuolulise seotuse korral pole vanem järjekindel: kord ta reageerib lapse vajadusele, kord mitte, või on oma nõudmistes pealetükkiv. Mida vähem ta lapse vajadustele tähelepanu pöörab, seda rohkem laps seda nõuab. Vahel annab vanem lapse nõudmistele järele, siis jälle peab vajalikuks oma otsustele kindlaks jääda. Laps tunneb end ebakindlana ja muutub ärevaks, sest talle pole selge, millal mida vanemalt oodata. Sel juhul laps teab, kuidas abi saada: ta vingub niikaua, kuni vanem ei pea vastu ning annab lapse nõudmistele järele. Ambivalentse seotuse korral kasvab lapsest inimene, kes on teiste suhtes liiga nõudlik, ei soovi teistest sõltuda ning loob õhkkonna, kus teised tunnevad ennast küündimatuna, mistõttu inimesed muutuvad tema suhtes ebajärjekindlaks.
Siiski on kahe eespool kirjeldatud kiindumussuhte puhul (vältiv ja ambivalentne) tegu mingil moel korrastatud suhtega, millega laps püüab parimal võimalikul moel kohaneda ja rakendada samasugust suhtlemisviisi ka väljapool oma perekorda kas lasteaias, koolis õpetajatega või siis sõpradega.
Kõige tugevamas seoses lapse- ja ka täiskasvanuea psüühikahäiretega on aga nüüdisaegse käsitluse järgi kaootiline kiindumussuhe. Kaootilise seotuse puhul on vanema käitumine ühel hetkel hirmutav (näiteks teeb ta lapsele või mõnele teisele pereliikmele midagi halba), teisel hetkel on ta aga ise hirmunud (kuna miski antud suhtes on vallandanud vanema enda traumakogemuse). Kui aga vanem, kes peaks olema usaldusväärne ja pakkuma lapsele turvatunnet, on ise ohu ja hirmu allikas, tekitab see lapse bioloogilises süsteemis lahendamatu dilemma. Kaasasündinud vajadus olla vanemaga seotud, et saada vajalikku hoolitsust, põrkub bioloogilise kaitsereaktsiooniga, mis paneb last vanemast eemale tõmbuma. Laps läheneb vanemale (kuna ta vajab kaitset) ja siis tõmbub temast eemale (kaitseb ennast, sest vanem on hirmutav). Sellest kujuneb kaootiline, katkendlik toimetulekustrateegia: pean olema valvel, sest teised inimesed võivad olla ohtlikud; olen haiget saanud, olen halb; pean teiste eest hoolitsema. Kaootilise seotuse puhul avaldub väga vastuoluline käitumine, inimene loob õhkkonna, mis on teiste jaoks segadust tekitav.
Üks kaootilise seotuse vähem tuntud alaliik on mitteeristav seotus. Selline seotuse viis võib kujuneda juhul, kui lapsel on olnud väga erinevaid hooldajaid, ta on liikunud ühest hooldusperest või asenduskodust teise. Mitteeristava seotuse puhul ei teki lapsel sidet hooldajaga.
Laps loob kiiresti suhteid iga täiskasvanuga, kuid need jäävad pealiskaudseks. Seda toetab tema kogemus, et tema jaoks olulised inimesed võivad ära minna, mistõttu turvalisuse annab lapsele see, kui ta ei seo ennast teiste inimestega. Selle all on sügaval peidus teadmine, et ma pole seda väärt, et minu juurde jääda. Tagajärg on, et inimese suhted teistega jäävad pealiskaudseks.
Kui turvalise, vältiva ja ambivalentse seotusemustri puhul kujuneb lapsel üks ettekujutus iseendast, siis kaootilise seotuse puhul tekib tal enda kohta mitu erinevat sisemist kogemust, kuna vanem (või vanemad) on kohelnud last erineval viisil. Vanema käitumisviisidest kujuneb lapse ajus neuronaalne muster, mis paneb aluse tema tulevastele reaktsioonidele.
Mis paneb täiskasvanut kohtlema last teda kahjustaval moel? Uuringud on näidanud, et vanemad, kelle isiklikud läbielatud traumad või kaotuskogemused on läbi töötamata, käituvad suurema tõenäosusega oma laste puhul hirmutavalt, luues sellega aluse kaootilise seotuse jätkumiseks üle põlvkondade. Riskiteguriks pole mitte üleelamised iseenesest, vaid just see, et need on jäänud läbi töötamata. Kunagi pole aga liiga hilja minevikukogemuste läbitöötamiseks, et tagada turvaline lapsepõlv oma lapsele.
Kiindumussuhte uuringutes rõhutatakse, et vanema ja lapse suhe kujundab hiljem lapse suhteid teiste inimestega, tema turvatunnet seoses maailma asjade tundmaõppimisega, vastupanuvõimet stressile, võimet oma emotsioonidega toime tulla, oskust oma eluloost sidus jutustus teha ning võimet luua lähedussuhe täiskasvanueas.
Kuigi lapse varased seotuskogemused mängivad olulist rolli lapse arengus, näitavad uuringud ka seda, et õnneks võib kiindumussuhte laad muutuda, kui lapse suhted vanemaga või tema kasvukeskkond muutuvad turvalisemaks. See tähendab, et kunagi pole liiga hilja tuua positiivseid muutusi lapse ellu. Neid saab pakkuda ka mõni teine inimene, kes pole lapse bioloogiline vanem, kuid kellega laps tunneb end turvaliselt ja kes teda mõistab. Selleks võib olla hooldusvanem või asenduspere kasvataja või õpetaja, sugulane, lastekaitse- või sotsiaaltöötaja, nõustaja. See suhe võib mängida väga olulist rolli lapse edasises arengus.
Kasutatud allikad
Ogden, P., Minton, K., Pain, C. (2006). Trauma and the body: A sensorimotor approach to psychotherapy. New York, Norton.
Schore, A. (2009). Attachment trauma and the developing right brain: Origins of pathological dissociation.
Dell, P., O’Neil, J. (eds.) Dissociation and the dissociative disorders: DSM V and beyond. New York: Routledge Press.
Schore, A. (2003). Early relational trauma, disorganized attachment, and the development of a predisposition to violence.
Solomon, M. Siegel, D. (Eds.) Healing trauma: Attachment, mind, body, and brain. New York: Norton.
Siegel, D. J. (2003). Parenting from the inside out: How a deeper understanding can help you raise children who thrive. New York: Putnam Press.
Perry, B. D., Hambrick, E. (2008). The neurosequential model of therapeutics, Reclaiming Children and Youth. The Journal of Strength-based Interventions, 17, 38– 43.
Teicher, M. (2006). Sticks, Stones, and Hurtful Words: relative effects of various forms of childhood maltreatment. American Journal of Psychiatry, 163, 993–1004.
Wieland, S. (ed.) (2011). Dissociation in Traumatized Children and Adolescents: Theory & Clinical Interventions. New York: Routledge.
------
Varajase lapseea trauma ja võimalused lapse abistamiseks (2)
Artikli eelmises osas (Sotsiaaltöö 5/2012) rääkisime sellest, millist mõju avaldab varajases lapsepõlves kogetud kaos, väärkohtlemine ja/või hooletusse jätmine väikelapse arenevale ajule, autonoomsele närvisüsteemile ja kehalisele toimimisele. Tegime juttu lapse varasest seotuskogemusest ja sellest, millist rolli see lapse arengus mängib. Artikli selles osas räägime lähemalt mõningatest tegevustest, mida lapse eest hoolitsevad inimesed (lapsendajad, hooldus- või asenduskodupere vanemad, eelkõige aga tema pärisvanemad, kes end tundma õpivad ja ka lapsevanemana arenevad) saavad kasutada lapse abistamiseks.
Artikli autorid:
Sandra Wieland, kliiniline psühholoog, Nõustamis- ja Teraapiakeskus, Victoria (British Columbia, Kanada)
Maire Riis, EMDR traumaterapeut, MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogrammi tegevjuht
Rahustamine rütmi abil
Ühetasane rütmiline liikumine on tähtis keskaju selle piirkonna arengule, mis reguleerib emotsioonide töötlemist. Kui imikut õrnalt süles kiigutada või teda süles hoides kõndida, siis rahustab see last mitte ainult sel hetkel, vaid ühtlasi ehitab tähtsaid neuronaalseid võrgustikke, mis aitavad tal end ise, nii lapsena kui ka hiljem täiskasvanuna, maha rahustada. Kui suurem laps ei ole nõus sellisel kombel vanema süles olema, siis koos vanemaga kiiktoolis kiikumine või võrkkiiges lamamine ja küljelt küljele kiikumine võib pakkuda lapsele rahustavat rütmilist liikumist, mis tal väikelapseeas vajaka jäi. Näiteks isa, kellel oli raske saada oma lastekodus kasvanud 6-aastane laps süles kiiktoolis kiikuma, paigutas kiiktooli teleka ette. Kui laps soovis telekat vaadata, pidi ta istuma kiiktoolis isa põlvedel. Ajapikku hakkas laps isa sülle tulema lihtsalt selleks, et ennast paremini tunda.
Kui laps veeretab ennast kõhuli suurel võimlemispallil edasi-tagasi, hoides vanemal kätest kinni ja vaatab vanemale silma (pilkkontakt), siis see liikumine mitte ainult ei rahusta last, vaid aitab kaasa lapse ja vanema vahelise suhte ja usalduse tugevnemisele. Veeretada võib kas aeglasemalt või kiiremalt, esialgu vanema ja seejärel lapse juhtimisel. See harjutus arendab lapse võimet oma närvisüsteemi talitlust aeglustada või kiirendada. Pallil istumine või poolkeral (bosu pallil) seismine nõuab lapselt keskendumist ja aitab ehitada neuronaalseid võrgustikke, mis on seotud nii närvisüsteemi kui ka kehaliste reaktsioonide tasakaalustamisega.
Kui laps liigub, kandes keharaskust ühelt jalalt teisele, hoides vanemal kätest kinni, siis pakub see harjutus kiikumist meenutavat rahustavat liikumist. Samal ajal stimuleerib see vaheldumisi lapse paremat ja vasakut ajupoolkera, suurendades nii kahe ajupoolkera koostoimet, mis on oluline info töötlemiseks ja emotsionaalsete pingetega toimetulekuks. Laps võiks tegeleda selliste kehaliste tegevustega, kus ta õpib oma keha juhtima ja teadvustama kontrolli oma keha üle. Selleks sobivad näiteks jooga, võimlemine või judo, mille puhul on rõhuasetus kontrolli õppimisel, mitte võistlemisel. Kui laps tegeleb näiteks rulasõiduga, siis võiks ta vanemale seletada, kuidas ta rulal keerulisi trikke teeb.
Lihtsa rütmiga muusika saab aidata reguleerida madalamaid ajupiirkondi. Laulminelapsele või koos lapsega mõjub lapsele rahustavalt. Vanem võib ise luua laulu oma lapsest, tegevustest, mida tehakse koos lapsega, ja kodu turvalisusest, mida vanem(ad) ja laps (või lapsed, kui peres on õdesid-vendi) omavahel jagavad. Laul võib saada osaks lapse magamamineku rituaalist. Kui raskem aeg lapse jaoks on hommik, siis võiks välja mõelda laulu, millega laps koos vanemaga lauldes uut päeva alustab. Trummi põristamine võib olla kasulik eriti närvisüsteemi madala erutustasemega lastele, et närvisüsteemi ergutada ja arendada neil neuronaalseid seoseid, mis on seotud erksusega ja kiire reageerimisega võimalikule ohule. Kõrge erutustasemega laste puhul võib trummeldamine edasi anda rütmi, mida laps kogeb oma sisemuses, ja seejärel seda aeglustada, aidates arendada rahunemisega seotud neuronaalseid seoseid. Samal viisil mõjub ka tantsimine.
Rahustamine puudutuse kaudu
Puudutus on veel üks oluline aisting, mida kasutatakse väikelaste rahustamiseks ja kiindumuse arendamiseks. Laste puhul, keda on puudutatud last kahjustaval viisil, tuleb puudutust kasutada väga ettevaatlikult, nii et lapsel oleks kontroll olukorra üle. Mängud, kus jäljendatakse üksteise liigutusi, õpetavad lapsele kõigepealt, kuidas ennast turvaliselt puudutada. Mängus „Kapten käsib” annab mängu juht teada, mida teha tuleb. Näiteks: „Kapten käsib: puuduta nina” ja laps puudutab oma nina. Korraldust tuleb täita ainult siis, kui see algab sõnadega „kapten käsib”. Pärast saab üle minna teise inimese puudutamisele: kõigepealt puudutab laps vanemat ja hiljem vanem last. Üksteise seljale kirjutamine aitab lapsel õppida paremini tajuma oma kehalisi aistinguid. Massaaž võib olla väga rahustav, kuid sellega tuleks alustada väga ettevaatlikult lapse puhul, kellel on puudutustega negatiivseid kogemusi. Käte kreemitamine võib olla heaks viisiks, millest alustada – alguses kreemitab laps vanema kätt ja siis vanem lapse oma. Käe või keha silitamine ülevalt alla mõjub rahustavalt, samas kui alt üles liikumine mõjub ergutavalt. Vanemad võivad kommenteerida iga muudatust, mida nad märkavad lapse kehalises olekus, nii pingestumist kui lõdvestumist.
Vanema turvaline kohalolek ja lapse kogemusele häälestumine – see on midagi, mida laps ei ole saanud tunda varases eas – aitab lapsel julgemini tajuda oma kehalisi reaktsioone. Lapse pea pesemine, juuste sasimine, tedretähnide lugemine, patsu andmine võimaldab turvalisi puudutusi kogeda. Kui vanem aitab mässida last teki sisse ja pärast teki lahti keerab, kui laps seda palub, aitab see lapsel saavutada turvalisuse ja kontrolli tunde. Seda saab edasi arendada ühistegevuseks, kus tekkidest ja patjadest rajatakse kindlusi ja teisi turvalisi paiku. Kui vanem poeb lapse ehitatud kindlusesse, tugevdab see mäng lapse turvatunnet ja usaldust vanema vastu.
Rahustamine hingamise abil
Hingamisele keskendumine aitab häälestada amügdalat ehk mandelkeha – limbilise süsteemi osa, kus tekivad viha ja hirm. Sissehingamine hoogustab ja väljahingamine pidurdab aju mandelkeha aktiivsust. Kui aju mandelkeha on üleerutatud seisundis – näiteks seetõttu, et laps tunneb viha või hirmu – siis aeglane hingamine rahustab last ja aitab tal ümber häälestuda. Keskendumine hingamisele on oskus, mida noorematel lastel on raske õppida.
Aeglase keskendunud hingamise õpetamiseks võib lasta lapsel puhuda seebimulle, õhupalli või puhuda tiivikule ja panna see liikuma. Suvel saab puhuda võililleseemneid laiali. Lapse võib panna selili lamama ja asetada tema kõhule pehme mänguasi, et seejärel lasta lapsel jälgida, kuidas see hingamise ajal üles ja alla liigub. Kui laps ja vanem ühel ja samal ajal aeglaselt ja sügavalt sisse-välja hingavad, siis mõjub see hästi nii mõlema enesetundele kui ka nende omavahelisele suhtele.
Rahustamine emotsioonide nimetamise teel
On kindlaks tehtud, et emotsioonide õige nimega nimetamine aitab samuti aju mandelkeha rahustada. Uuringud on näidanud, et kui inimene vaatab pilti vihasest või hirmunud inimesest, vallandab see reaktsiooni tema aju mandelkehas: vaataja kogeb ka ise mingil määral raevu või hirmu. Kui seejärel nimetatakse emotsiooni korrektselt, siis aju mandelkeha reaktsioon väheneb ja suureneb aktiivsus hoopis mõtlemisega seotud frontaalses ajukoores – viha- või hirmutunne taandub ja probleemilahendamise võime suureneb. Kui aga emotsiooni nimetatakse valesti, siis püsib aju mandelkeha aktiivsus kõrge ja üleminekut frontaalse ajukoore tegevusele ei toimu.
Sama kehtib ka lapse puhul, kes tunneb viha või hirmu. Kui laps oskab nimetada oma tunnet õigesti, muutub ta vähem ärevaks ja erutunuks ning suudab paremini mõelda. Vanemad saavad õpetada last sellega, et nad esmalt nimetavad ise hinnangutevabalt emotsioone, mida nad lapsel märkavad, ja seejärel julgustavad last iseseisvalt neid nimetama. Abivahendina saab kasutada joonist, kus on kujutatud erinevate emotsioonidega näod (rõõmus, kurb, vihane, üllatunud, uhke, segaduses, hirmunud jm). Soovitatav on alustada joonisega, kus on pildid 8–12 tundeseisundist, mitte rohkem. Kui vanemad ausalt nimetavad oma tundeid, aitab see ka lapsel oma emotsioone ära tunda.
Sageli püüavad vanemad oma negatiivseid tundeid varjata, näiteks kui nad tunnevad frustratsiooni, viha, hirmu või kurbust. Kuid laps, eriti kui ta on kasvanud häiritud toimimisega peres, tajub väga hästi, mida vanem tunneb, ja tunnete varjamine õpetab teda pigem oma tunnetega mitte tegelema ja neist mitte rääkima. Tagajärg on, et lapse mahasurutud negatiivsed tunded avalduvad tema käitumises. Niisamuti aitab kehaliste aistingute nimetamine (näiteks valus, raske, kerge, pingul, tuim, palav, rahulik, kibe) lapsel oma kehareaktsioone rohkem omaks võtta ja vähem karta ning keha tajumist vähem välja lülitada. Kehalised aistingud on tähtsad märgid – nad võivad osutada nii positiivsetele kui ka negatiivsetele kogemustele. Kui aidata lapsel keha signaale teadvustada, aitab see tal oma kehalist seisundit paremini hallata.
Kiindumussuhte tugevdamine
Veel üks oluline vanema ja lapse vaheline tegevus on silmside. Pilkkontakti abil tekib side lapse parema ajupoolkera ja vanema parema ajupoolkera vahel. Parem ajupoolkera säilitab nii positiivseid kui ka negatiivseid varajasi kogemusi ja kogetud aistinguid. Kuna parem ajupoolkera on ajupiirkond, kus luuakse kiindumusega seotud neuronaalsed ühendused, siis see vanema ja lapse vahel toimuv interaktsioon on oluline kiindumuse kujunemisel. Lapse jaoks, kes pole kogenud positiivset kiindumust, on silmsideme saavutamine väga keeruline.
Pilgutamismängud nagu „jälgi mu silmi ja ütle, mis silma ma pilgutasin, ja siis pilguta vastu ja mina ütlen” võivad aidata vanemal luua lapsega vahetu silmside. Esimese asjana lapsele silma vaatamine lapse tervitamisel (kui esimest korda kohtutakse hommikul või kui laps tuleb koolist koju) ja lapse juurest lahkumisel (kui laps läheb magama või kui vanem saadab teda kooli) võimaldab saavutada head kontakti ja luua terveid neuronaalseid võrgustikke lapse paremas ajupoolkeras. Lapsega suhtlemisel on oluline lapsele häälestumine. Häälestumine on sobitumine lapse emotsionaalse seisundi intensiivsusega ise seda seisundit kogemata. See tähendab seda, et vanem mõistab, mida laps tunneb, tänu millele laps tunneb end mõistetuna ja tema stressireaktsioon väheneb. „Vanem võib öelda: Muidugi oled sa vihane, et ma ei luba sul täna rohkem telekat vaadata. Aga mina olen lapsevanem (kasvataja) ja tean, mis on hea. Praegu on kell sealmaal, et sa pead hakkama magama minema. Homme on kool ja on tähtis, et sa end välja magad.”
Vanema ja lapse vahelise kiindumussuhte tugevdamisele aitavad kaasa mängud, kus laps juhib mängu ja ütleb, mida vanem peaks tegema, ja vanem või hooldaja järgib lapse korraldusi. Uuringute järgi tõuseb sel juhul ajus endorfiinide (õnnehormoonide) tase ja laps tunneb, et ta on väärtuslik. Kui laps tuleb uude perre, siis tahaks pere algul lapsele anda palju seda, millest ta ilma on jäänud. Soovitame meeles pidada, et selle asemel, et lapse kõigile soovidele järele andes püüda tema hinges olevat tühimikku täita, vajab laps stabiilsust ja järjepidevust. Laps vajab piire ja vanem saab need talle seada oma pere tavasid ja võimalusi silmas pidades. Oluline on lapsele selgitada, et on olukordi, kus laps saab ise otsustada ja valida (näiteks millist jäätist ta tahab), ja on asju, mida laps valida ei saa, mida valib lapsevanem (mitu jäätist ta võib saada).
Turvalisuse kogemused
Seni oleme käsitlenud tegevusi, mis aitavad last rahustada ja sellega tugevdada aju madalamates osades asuvaid emotsioonide reguleerimisega seotud neuronaalseid võrgustikke – neid piirkondi, mis reageerivad, kuid ei „mõtle”. Lisaks neile tegevustele vajab hirmu tundnud laps – hüljatuse mäletamine on väga hirmutav – arvukaid turvalisust sisendavaid kogemusi. See on midagi palju konkreetsemat, kui vanema arusaamine sellest, et laps elab turvalises maailmas. Turvalisuse tunnet saab tekitada konkreetne kogemus, näiteks kui õpetaja või vanem lõpetab oma sekkumisega lapse kiusamise; kui õde-vend või teine laps aitab lapsel midagi teha; kui vanem peatub, et kuulata ära lapse mure ja muudab olukorda, selle asemel et lihtsalt öelda lapsele, et küll kõik läheb hästi; samuti see, kui vanem näitab lapsele, kus ta ise on siis, kui ta on lapse magama pannud. Vanemad saavad nendest olukordadest rääkida, rõhutades turvalisust ja seda, mille poolest lapse praegune elu erineb tema endisest maailmast.
Last võib julgustada joonistama pildi või näitama mänguasjade peal, kuidas tema kujutab ette turvalist kogemust. Sellega saab tugevdada infot, mis on talletatud ajukoores, aju välimises ehk mõtlevas kihis, ja laps saab seda paremini kasutada, et maha rahustada madalamal asuvaid reaktiivseid ajupiirkondi, ehitades positiivseid neuronaalseid ühendusi ajukoore ning limbiliste ja keskaju piirkondade vahel.
Lapse tähelepanu saab ümber suunata turvalisusele, kui leiab aset midagi, mis on lapse jaoks hirmutav (mõni olukord toimib nagu päästik, mis uuesti vallandab varasemad läbielamised ja millest oli juttu artikli eelmises osas). Kui laps on ehmunud või hirmul, siis võib olla abi sellest, kui vanem ütleb lapse nime, seejärel oma nime; nimetab, kus nad asuvad ja kinnitab, et olukord on turvaline. Aruteluga selle üle, mis juhtus ja mida peaks järgmisena tegema, tuleb oodata, kuni laps on maha rahunenud ja olukorda saab käsitleda lahendamist vajava probleemina, mitte lapse vajakajäämisena.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö (1/2013)
Lisalugemist: Poiss, keda kasvatati nagu koera