Peremüüdid - toeks või takistuseks?
Artikkel ilmus ajakirjas "Psühholoogia Sinule" (suvi/2015)
Müüt on lugu, mida räägitakse uuesti ja uuesti ning mis peaks seletama, miks meie elus asjad käivad nii nagu nad käivad. Kuid miks on peremüütidel suur mõju pereliikmete arengule ja suhetele, sellest kirjutab Ivi Niinep.
Mõiste "peremüüt" pakkus esimesena välja A. J. Ferreira 1963. aastal. Ta kirjeldas pere kui grupi kaitsehoiakud – uskumusi, mis annavad perele sisemise ühtsuse ja kaitse väliste mõjutuste eest. Müüdi ülesandeks on juhtida ja tasakaalustada pere toimimist, eriti siis kui kogu peret või pereliikmeid on ees ootamas suuremad elumuutused või kriisid. Müüdid moodustavad justkui
manuaali, kuidas erinevates olukordades toimida. Peremüüdid koosnevad paljudest erinevatest tõekspidamistest ja uskumustest, mida on põlvkondade jooksul loodud ning jagatud. Müütide kaudu püütakse anda inimeste tegudele, mõtetele ja emotsioonidele tähendus (nt „tugevad inimesed ei näita emotsioone välja“). Üheks osaks peremütoloogiast on ka pere traditsioonid ning rituaalid.
Minevikust olevikku
Peremütoloogia loomiseks ja edasiandmiseks on mitmeid erinevaid viise:
Pere heietus või jutt. Need on kindla pereliikme, näiteks vanaisa poolt naljaga pooleks räägitud jutud, mis on segu
humoorikatest juhtumustest, julgustükkidest ja lennukast fantaasiast. Nt. „Kui ma veel laps olin, siis
ma õppisin ühe päevaga ujuma ... siis ma ujusin kohe mitu korda üle järve. Ja siis õpetasin veel naabripoisi ka samamoodi ujuma.“
Väljamõeldud lood või valed. Kõik räägitav on väljamõeldis, mida esitletakse tõena. Enamus sellest on tehtud teadlikult. Näiteks, et seletada mõne pereliikme eemalolekut (haiglas, vanglas, sõjas vms). Seda tüüpi müüdi puhul loob ema näiteks lapsele isast ideaalse pildi koos põnevate ja julgustavate lugudega, et laps ei tunneks end alaväärsena.
Ka vaimse tervise häirega, psühhootiline või dementne pereliige võib algust teha looga, mis saab mütoloogia üheks osaks.
Perelegendid. Need on lood, mis põhinevad mõnel reaalsel sündmusel. Lood on tahtlikult ja avalikult räägitud ning neid räägitakse üle järgnevate põlvkondade poolt. Legendid sisaldavad pere jaoks tähtsat sõnumit seoses sellega, kuidas peaks või ei peaks mingites olukordades käituma ja milline kuvand peaks perest jääma. Need lood on esitatud algselt tõena, kuid sellele vaatamata on iga põlvkonna poolt mugandatud ja muudetud. Minevikule lisatakse teatud viisil värvi, vastavalt konkreetse hetke
vajadustele.
Ühtpidi on säärased lood „kasulikud“, kuna võivad aidata perel vältida silmitsiseismist mõne tõega, mida ei soovita tunnistada.
Teisalt võivad väga jäigalt „juhiseid“ jälgivad pered jääda oma perelegendide lõksu. Mõned levinumad legendid: „Mu vanemate abielu oli täiuslik. Nad ei riielnud mitte kunagi“, „Mees võib olla, aga laps peab olema.“, „Vanaema ja vanaisa teavad kõike kõige paremini“, „Meie suguvõsa naised on alati hakkama saanud.“, „Sul peab olema kõrgharidus, muidu oled sa väärtusetu“, „Meie
pere on õnnelik, meil pole kunagi mingeid probleeme ega raskusi.“, „Naine peab valima naiseliku ameti, mitte hakkama lenduriks, jalgpallikohtunikuks või kaugsõiduautojuhiks.“ jne.
Mõned legendid on ka „ajatundlikud“, sest näiteks heas tahtes vanemate poolt edasi antud suhtenõu või soovitus võis olla omas ajas kohane, kuid nende lapse jaoks olevikus enam mitte toimida või suisa probleeme tekitada.
Peresaladused. Neid müüte luuakse peres või suguvõsas toimunud häbiväärsete sündmuste või saladuste varjamiseks. Pea kõikidel perekondadel on saladusi. Tihti püütakse midagi väga varjata, kuna kardetakse selle mõju inimestevahelistele suhetele. Saladuste teema alla kuuluvad sageli abieluvälised või paralleelsuhted, väljaspool abielu sündinud lapsed, raseduste katkestamised, lapsendamine, raha ja varanduse teemad, sõltuvused, vägivald, haigused/vaimuhaigused, suitsiidkatsed või suitsiidid jms.
Paljud saladused pole tegelikult mingid saladused, kuna tundub, et kõik on „sellega“ kursis, aga keegi ei julge sellest avalikult rääkida. „Sellest teemast“ vaikimine on sõnatu kokkulepe. Saladus võib olla nii täiesti süütu kui ka kohutav ja sünge, kuid loost ei saa mingil moel selgust, kui sellest ei räägita.
Tegelikult võivad olla nii mõnedki saladused üsna tähtsusetud ja rohkem kui nende sisu, häirib hoopis enam see, kuidas inimesed neid varjata üritades käituda võivad. Nii et saladusi hoitakse, et säästa kedagi loo teada saamisest tulenevate negatiivsete mõjude eest, kuid samas võivad saladused kõigutada usaldust ja rikkuda pereliikmete lähedasi suhteid.
Taasloodud sündmused. Nende sündmuste loomise jaoks täpsustatakse fakte seoses varem kuuldud lugudega. Otsitakse toetavaid tõendeid. Räägitakse sugulastega, käiakse arhiivides dokumentidega tutvumas. Kogutakse mälestusi, uuritakse fotosid, sugupuud ning vanu kirju. Pere püüab avastada enda kohta seda, mida ajaloolased nimetavad ajalooliseks tegelikkuseks.
Kuigi lõplik seletus uuritavate faktide kohta võib olla värvikas, on sündmuste taasloomise eesmärgiks info ja faktide kogumine, seega ei peaks need sündmused kuuluma pere mütoloogiasse vaid tegemist on pere ajalooga.
Müüt ja ajalugu
Kuid mis eristab müüti tegelikkusest või mis eristab müüti ajaloost? Kas esineb teravat piiri, mis lubab meil öelda, mis on müüt ja mis on tegelike sündmuste ajalooline ülestähendus? Müüdi üks omadus on see, et ta paikneb üleminekualal, kus tegelikkus ja ajalugu segunevad fantaasiaga, luues uusi olukordi, kus algseid elemente kasutatakse ja seostatakse omavahel juhuslikult. Müüt areneb „lünkade“, puuduvate või mittetäielike andmete ja neile antud selgituste läbi ning püüab anda vastuse suurele hulgale pere jaoks olulistele eksistentsiaalsetele teemadele.
Legendid peredes – kas ja miks?
Kirjutas Liis Hango, pere – ja paarisuhtenõustaja
Oluline osa iga perekonna olemusest on lood, mida kantakse edasi põlvest põlve – lood kangelastest ja uskumustest, „mustadest lammastest“ ja „pühakutest“, õigest ja valest. Pered vajavad sellist mütoloogiat, sest see aitab hoida nende identiteeti. Müüte minevikust vajatakse tuleviku mõistmiseks ja olevikus hakkamasaamiseks. Pered erinevad selle poolest, kuidas nad kasutavad minevikku oleviku tasakaalustamiseks.
Mulle endale meenuvad kohe minu vanaemad, kes on minu meelest olnud meie pere ajaloolased. Nende mõlema käest olen saanud veidra suhtumise meestesse, et mehed ei ole päris tavalised inimesed, kuna: nad on vihased, kui neil on kõht tühi; nad ei palu andeks; nende soove ja mõtteid tuleb kuidagi aimata; neid ei tohi tülitada ja üldiselt peaksid naised enam vähem kõigega leppima, sest neil on lapsed, jne.
Mineviku kordusena nähakse meie peres 40-sena lapse saamist, nii on olnud mu emal, õel ja mul. Minu mehe perekonnalugusid räägitakse rohkem kui kangelaslugusid (või kuulen mina neid nii). Selle kohta, kuidas üks pere elama peab, olen kuulnud peamiselt järgmist: lapsi peab olema ja need võivad olla ka kasulapsed, aga enda omad on eriti tähtsad ja neid on enamasti vähe. Mehed on need keda „peetakse“ ja vahetatakse või „mehel käiakse“ ja tavaliselt on inimestel ikka mitu pesakonda. Lapsed ei peaks väga palju segama, sest enda tööd tuleb ka teha, jm.
Vahel võib mütoloogiat olla isegi nii palju, et see muutub ebatervislikuks. Ebatervislikuks muudab peremütoloogia peamiselt see, kui ta moonutab reaalsust liiga palju. Ebatervislikult võib ajalugu kasutada enamasti kahel viisil:
Olevikku nähakse mineviku vältimatu kordusena. Peres võib käsitleda kahte teemat kui üksteist välistavat, nt kui sa oled leplik, siis ei saa sa kunagi olla ennast läbisuruv, või vastupidi, kui sa lahkud kodust, siis alatiseks.
Minevikku püütakse kustutada. Need pered näevad end kui uuesti alustavat, nad häbenevad möödunut ja tühistavad selle tähtsust ja tähendust, kuid alaväärsus või „see tunne“ elab neis tänu eitamisele edasi. Selleks et muutuda perena või et muutuksid peres olevad suhted, on vaja muuta ka minevikku. Seega tuleks legendidesse suhtuda teatud reservatsiooniga, nii et pajatusi oleks võimalik näha ka teisest vaatenurgast, mõista konteksti mitmetähenduslikkust.
Legend võiks olla paindlik ja muutumises, nii et iga põlvkond saaks võimaluse luua oma lood, mis küll lähtuvad eelnenust, kuid on võimelised muutuma, kus on nii huumorit kui õrnust.
Müüt on lugu, mida räägitakse uuesti ja uuesti ning mis peaks seletama, miks meie elus asjad käivad nii nagu nad käivad. Kuid miks on peremüütidel suur mõju pereliikmete arengule ja suhetele, sellest kirjutab Ivi Niinep.
Mõiste "peremüüt" pakkus esimesena välja A. J. Ferreira 1963. aastal. Ta kirjeldas pere kui grupi kaitsehoiakud – uskumusi, mis annavad perele sisemise ühtsuse ja kaitse väliste mõjutuste eest. Müüdi ülesandeks on juhtida ja tasakaalustada pere toimimist, eriti siis kui kogu peret või pereliikmeid on ees ootamas suuremad elumuutused või kriisid. Müüdid moodustavad justkui
manuaali, kuidas erinevates olukordades toimida. Peremüüdid koosnevad paljudest erinevatest tõekspidamistest ja uskumustest, mida on põlvkondade jooksul loodud ning jagatud. Müütide kaudu püütakse anda inimeste tegudele, mõtetele ja emotsioonidele tähendus (nt „tugevad inimesed ei näita emotsioone välja“). Üheks osaks peremütoloogiast on ka pere traditsioonid ning rituaalid.
Minevikust olevikku
Peremütoloogia loomiseks ja edasiandmiseks on mitmeid erinevaid viise:
Pere heietus või jutt. Need on kindla pereliikme, näiteks vanaisa poolt naljaga pooleks räägitud jutud, mis on segu
humoorikatest juhtumustest, julgustükkidest ja lennukast fantaasiast. Nt. „Kui ma veel laps olin, siis
ma õppisin ühe päevaga ujuma ... siis ma ujusin kohe mitu korda üle järve. Ja siis õpetasin veel naabripoisi ka samamoodi ujuma.“
Väljamõeldud lood või valed. Kõik räägitav on väljamõeldis, mida esitletakse tõena. Enamus sellest on tehtud teadlikult. Näiteks, et seletada mõne pereliikme eemalolekut (haiglas, vanglas, sõjas vms). Seda tüüpi müüdi puhul loob ema näiteks lapsele isast ideaalse pildi koos põnevate ja julgustavate lugudega, et laps ei tunneks end alaväärsena.
Ka vaimse tervise häirega, psühhootiline või dementne pereliige võib algust teha looga, mis saab mütoloogia üheks osaks.
Perelegendid. Need on lood, mis põhinevad mõnel reaalsel sündmusel. Lood on tahtlikult ja avalikult räägitud ning neid räägitakse üle järgnevate põlvkondade poolt. Legendid sisaldavad pere jaoks tähtsat sõnumit seoses sellega, kuidas peaks või ei peaks mingites olukordades käituma ja milline kuvand peaks perest jääma. Need lood on esitatud algselt tõena, kuid sellele vaatamata on iga põlvkonna poolt mugandatud ja muudetud. Minevikule lisatakse teatud viisil värvi, vastavalt konkreetse hetke
vajadustele.
Ühtpidi on säärased lood „kasulikud“, kuna võivad aidata perel vältida silmitsiseismist mõne tõega, mida ei soovita tunnistada.
Teisalt võivad väga jäigalt „juhiseid“ jälgivad pered jääda oma perelegendide lõksu. Mõned levinumad legendid: „Mu vanemate abielu oli täiuslik. Nad ei riielnud mitte kunagi“, „Mees võib olla, aga laps peab olema.“, „Vanaema ja vanaisa teavad kõike kõige paremini“, „Meie suguvõsa naised on alati hakkama saanud.“, „Sul peab olema kõrgharidus, muidu oled sa väärtusetu“, „Meie
pere on õnnelik, meil pole kunagi mingeid probleeme ega raskusi.“, „Naine peab valima naiseliku ameti, mitte hakkama lenduriks, jalgpallikohtunikuks või kaugsõiduautojuhiks.“ jne.
Mõned legendid on ka „ajatundlikud“, sest näiteks heas tahtes vanemate poolt edasi antud suhtenõu või soovitus võis olla omas ajas kohane, kuid nende lapse jaoks olevikus enam mitte toimida või suisa probleeme tekitada.
Peresaladused. Neid müüte luuakse peres või suguvõsas toimunud häbiväärsete sündmuste või saladuste varjamiseks. Pea kõikidel perekondadel on saladusi. Tihti püütakse midagi väga varjata, kuna kardetakse selle mõju inimestevahelistele suhetele. Saladuste teema alla kuuluvad sageli abieluvälised või paralleelsuhted, väljaspool abielu sündinud lapsed, raseduste katkestamised, lapsendamine, raha ja varanduse teemad, sõltuvused, vägivald, haigused/vaimuhaigused, suitsiidkatsed või suitsiidid jms.
Paljud saladused pole tegelikult mingid saladused, kuna tundub, et kõik on „sellega“ kursis, aga keegi ei julge sellest avalikult rääkida. „Sellest teemast“ vaikimine on sõnatu kokkulepe. Saladus võib olla nii täiesti süütu kui ka kohutav ja sünge, kuid loost ei saa mingil moel selgust, kui sellest ei räägita.
Tegelikult võivad olla nii mõnedki saladused üsna tähtsusetud ja rohkem kui nende sisu, häirib hoopis enam see, kuidas inimesed neid varjata üritades käituda võivad. Nii et saladusi hoitakse, et säästa kedagi loo teada saamisest tulenevate negatiivsete mõjude eest, kuid samas võivad saladused kõigutada usaldust ja rikkuda pereliikmete lähedasi suhteid.
Taasloodud sündmused. Nende sündmuste loomise jaoks täpsustatakse fakte seoses varem kuuldud lugudega. Otsitakse toetavaid tõendeid. Räägitakse sugulastega, käiakse arhiivides dokumentidega tutvumas. Kogutakse mälestusi, uuritakse fotosid, sugupuud ning vanu kirju. Pere püüab avastada enda kohta seda, mida ajaloolased nimetavad ajalooliseks tegelikkuseks.
Kuigi lõplik seletus uuritavate faktide kohta võib olla värvikas, on sündmuste taasloomise eesmärgiks info ja faktide kogumine, seega ei peaks need sündmused kuuluma pere mütoloogiasse vaid tegemist on pere ajalooga.
Müüt ja ajalugu
Kuid mis eristab müüti tegelikkusest või mis eristab müüti ajaloost? Kas esineb teravat piiri, mis lubab meil öelda, mis on müüt ja mis on tegelike sündmuste ajalooline ülestähendus? Müüdi üks omadus on see, et ta paikneb üleminekualal, kus tegelikkus ja ajalugu segunevad fantaasiaga, luues uusi olukordi, kus algseid elemente kasutatakse ja seostatakse omavahel juhuslikult. Müüt areneb „lünkade“, puuduvate või mittetäielike andmete ja neile antud selgituste läbi ning püüab anda vastuse suurele hulgale pere jaoks olulistele eksistentsiaalsetele teemadele.
Legendid peredes – kas ja miks?
Kirjutas Liis Hango, pere – ja paarisuhtenõustaja
Oluline osa iga perekonna olemusest on lood, mida kantakse edasi põlvest põlve – lood kangelastest ja uskumustest, „mustadest lammastest“ ja „pühakutest“, õigest ja valest. Pered vajavad sellist mütoloogiat, sest see aitab hoida nende identiteeti. Müüte minevikust vajatakse tuleviku mõistmiseks ja olevikus hakkamasaamiseks. Pered erinevad selle poolest, kuidas nad kasutavad minevikku oleviku tasakaalustamiseks.
Mulle endale meenuvad kohe minu vanaemad, kes on minu meelest olnud meie pere ajaloolased. Nende mõlema käest olen saanud veidra suhtumise meestesse, et mehed ei ole päris tavalised inimesed, kuna: nad on vihased, kui neil on kõht tühi; nad ei palu andeks; nende soove ja mõtteid tuleb kuidagi aimata; neid ei tohi tülitada ja üldiselt peaksid naised enam vähem kõigega leppima, sest neil on lapsed, jne.
Mineviku kordusena nähakse meie peres 40-sena lapse saamist, nii on olnud mu emal, õel ja mul. Minu mehe perekonnalugusid räägitakse rohkem kui kangelaslugusid (või kuulen mina neid nii). Selle kohta, kuidas üks pere elama peab, olen kuulnud peamiselt järgmist: lapsi peab olema ja need võivad olla ka kasulapsed, aga enda omad on eriti tähtsad ja neid on enamasti vähe. Mehed on need keda „peetakse“ ja vahetatakse või „mehel käiakse“ ja tavaliselt on inimestel ikka mitu pesakonda. Lapsed ei peaks väga palju segama, sest enda tööd tuleb ka teha, jm.
Vahel võib mütoloogiat olla isegi nii palju, et see muutub ebatervislikuks. Ebatervislikuks muudab peremütoloogia peamiselt see, kui ta moonutab reaalsust liiga palju. Ebatervislikult võib ajalugu kasutada enamasti kahel viisil:
Olevikku nähakse mineviku vältimatu kordusena. Peres võib käsitleda kahte teemat kui üksteist välistavat, nt kui sa oled leplik, siis ei saa sa kunagi olla ennast läbisuruv, või vastupidi, kui sa lahkud kodust, siis alatiseks.
Minevikku püütakse kustutada. Need pered näevad end kui uuesti alustavat, nad häbenevad möödunut ja tühistavad selle tähtsust ja tähendust, kuid alaväärsus või „see tunne“ elab neis tänu eitamisele edasi. Selleks et muutuda perena või et muutuksid peres olevad suhted, on vaja muuta ka minevikku. Seega tuleks legendidesse suhtuda teatud reservatsiooniga, nii et pajatusi oleks võimalik näha ka teisest vaatenurgast, mõista konteksti mitmetähenduslikkust.
Legend võiks olla paindlik ja muutumises, nii et iga põlvkond saaks võimaluse luua oma lood, mis küll lähtuvad eelnenust, kuid on võimelised muutuma, kus on nii huumorit kui õrnust.