Saladuslik juhtum Surrey`s ehk krimikirjaniku kadumine
1926. aasta detsembris ilmus briti ajalehtedes teade, et kirjanik Agatha Christie on kadunud. Spekuleeriti nii enesetapu kui mõrvaversiooni üle, kuna järgmisel päeval peale lahkhelisid abikaasaga leiti kirjaniku auto koos selles olnud kasuka, kohvri ning juhiloaga mahajäetuna Surrey`s Silent Pool`i järve lähistelt.
Mis juhtus?
Agatha Christie kadus oma kodust Berkshires 3. detsembri õhtul. Tema ema, kellega ta oli olnud väga lähedane, oli surnud mõned kuud tagasi ning tema abikaasal kolonel Archibald (Archie) Christie`l oli afäär golfimängukaaslase Nancy Neele`ga. Samal õhtul, kui Agatha kadus, oli Archie läinud oma sõprade juurde Nancyga salaja kohtuma.
Enne kadumist, oli Agatha jätnud Archiele mitu segaselt kirjutatud teadet. Ühes neist oli kirjas, et ta läheb pühadeks Yorkshiresse, teises et ta kardab oma elu pärast. Järgmisel hommikul leiti Agatha auto hüljatuna järve lähistelt. Selle sama järve, millesse ta ühe oma raamatu väljamõeldud tegelaskujudest oli „uputanud“.
Auto seisis avatud kapoti ja põlevate tuledega, kuid auto omanik oli otsekui õhku haihtunud.
Politsei uuris läbi nii järve kui selle lähiümbruse, kaasates esmakordselt Inglismaa ajaloos kadunud inimese otsingutesse nii lennusalga kui ka 15000 vabatahtlikku. Kõik tulemusteta, naist ei leitud.
Tegelikult aga oli Agatha sel ajal Yorkshire`s Harrogate hotellis ja seda mitte oma nime all vaid Lõuna-Aafrikast saabunud Theresa Neele`na. Kuna kirjaniku kadumisest tehti juttu suurtes riiklikes ajalehtedes, arvasid mõned hotelli töötajad teda ära tundvat, kuid naine jäi kindlalt oma loo juurde, öeldes et ta on leinav ema Kaplinnast.
14. detsembril, kui politsei oli toonud Archie Harrogate hotelli naise isikut kindlaks tegema, teatas Agatha sisenenud meest nähes: „Mu vend saabus.“
Agatha ja Archie lahutasid. Agatha jäi koos oma tütre Rosalindi ja sekretäri Carlo`ga Londonisse elama ning sai Harley Street`i kliinikus psühhiaatrilist ravi.
Agatha Christie ei ole kunagi sellest segasest juhtumist täpsemalt rääkinud ning see ei kajastu ka tema biograafias. Oletati, et see võis olla kättemaks mehele truudusetuse eest või reklaamitrikk raamatute paremaks müügiks, kuid sama hästi võis tegemist olla ka dissotsiatiivse fuuga episoodiga nagu ka üks kirjanikuga tegelenud arstidest tol ajal arvas.
Allikas: www.agathachristie.com
Agatha Christie (1890 – 1976) oli inglise kirjanik, kelle tuntuimateks kirjatöödeks loetakse 66 kriminaalromaani ja 14 lühijutukogumikku. Tema raamatuid on müüdud inglisekeelsena üle miljardi eksemplari ning tõlgitud enam kui 44 keelde. Tema teosed on olnud aluseks paljude näidendite ning telesarjade loomisel (nt „Miss Marple“, „Hercule Poirot“).
Mis on dissotsiatiivne fuuga?
Dissotsiatiivsed häired on rühm psüühikahäireid, kuhu kuuluvad identiteedi-, mälu- ja teadvushäired, millel pole füüsilist põhjust. Ehk siis inimene pole nende häirete puhul tarvitanud sõltuvust tekitavaid aineid ega ravimeid ning tal ei ole vastavaid sümtome esile kutsuvaid kehalisi haigusi (nt epilepsia).
Dissotsiatiivne fuuga (DF) on harva esinev häire, mille puhul isik äkitselt ja ootamatult kuid näiliselt sihipäraselt lahkub kodunt või töökohast ega mäleta oma minevikku. Inimese käitumine võib asjasse pühendamatule näida täiesti normaalsena, ta näib olevat heas kontaktis ümbritseva keskkonnaga ning üldjuhul käitub sobival viisil, kusjuures säilib enese eest hoolitsemine (söömine, pesemine jne). Samuti säilib lihtne sotsiaalne suhtlus võõraste inimestega (pileti või autokütuse ostmine, tee küsimine jne). Üsna sageli on fuuga seotud identiteedi kaotamise või uue identiteedi omaksvõtuga.
Haigusepisoodi ajal sooritatud retk võib olla seotud varem tuntud ja inimese jaoks emotsionaalselt tähtsa kohaga. Episoodi kestus võib olla väga erinev, varieerudes mõnest tunnist kuni mitmete nädalateni, ning inimene võib reisides läbida märkimisväärseid vahekaugusi.
Üks Suurbritannias, Birminghamis elav mees kirjeldas seisundit, mille korral ta „tuli teadvusele“ linnas, mida ta ei tundnud ja kus inimesed rääkisid prantsuse keeles. Kui ta tänavatel jalutas, tõdes ta, et asus lennujaama lähedal, ning avastas enda üllatuseks, et viibib Montrealis. Sellele seigale oli eelnenud suur tüli ning abielu kokkuvarisemine.
Aju võtab puhkuse
Fuuga tekib intensiivse stressi või psühhotrauma tagajärjel. Kogu perioodi kohta on isikul hiljem amneesia. Suutmatus meenutada seisundi ajal toimunud sündmusi võib hiljem põhjustada segadust, stressi või isegi õudu. Lisaks võib inimene olla silmitsi ka algselt fuuga esile kutsunud sündmuste tagajärgedegaga.
Häire algab sagedamini nooremas täiskasvanueas ning tavaliselt esinevad kõige äärmuslikumad juhud meestel nn. lahingustressi korral.
Enamasti ei saa fuugat diagnoosida enne, kui inimene on saanud tagasi oma fuuga-eelse identiteedi ja leidnud end täiesti võõrast olukorrast. Seega, häiret diagnoositakse tagasiulatuvalt toimunud ja dokumenteeritavate sündmuste järgi.
Ravi toimub sarnaselt teistele dissotsiatiivsetele häiretele – psühhoteraapia ja ravimitega. Õnneks on selle rändama viiva häire sagedus väike, dissotsiatiivset fuugat võib esineda 0,2% üldpopulatsioonist.
„Läksin jooksma ja mõne aja pärast avastasin ennast kiirabiautos... Mulle tundus, et see kõik toimus 10 minuti jooksul. Aga möödunud oli peaaegu 3 nädalat.“ Nii kirjeldas üks naispatsient oma fuugaseisundist „ärkamist“.
Üks sõna (termin), mitu tähendust
Muusikat õppinule tähendab sõna fuuga (ladina k põgenemine) hoopis terminit, mida kasutatakse fuugavormis kirjutatud polüfoonilise heliteose kohta. Sõna 'fuga' muusikapala tähenduses on olnud kasutuses alates XIV sajandist, see tähendas kaanonivormis imitatsioonil põhinevat kompositsiooni, kus üks hääl "jälitab" teist. Žanri kõrgaeg oli barokiajastul, suurimaks fuugameistriks peetakse Johann Sebastian Bachi. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Fuuga
Kasutatud allikad:
https://www.psychologytoday.com/blog/hide-and-seek/201203/dissociative-fugue-the-mystery-agatha-christie
http://psychcentral.com/disorders/dissociative-fugue-symptoms/
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/44-49_Dissotsiat.htm
Femi Oyebode „Psüühilised sümptomid Andrew Simsi käsitluses. Sissejuhatus kirjeldavasse psühhopatoloogiasse“ Tartu Ülikooli Kirjastus 2013